Tule, hella häälekene
eide laulu-leelokene
minu kulmul heigutama
minu laugel kõlatama.
Ei läe meelet tema huige
päevarõõmu helamine,
ei kao kaugel taadi ürin
tema tööde veeremine.
Eesti keel lõi laulu valla,
lasi laaned kõlama,
soome keel kõik ridastikku
pani jenkat kargama!
Oi seda trilli, oi seda tralli
ümber ümmarguse Maa,
laske oma emakeelel
ilmas rõõmsalt helada!
Ükskord kokku tulid keeled
tarka nõu et pidada.
Ütlesid, et nende päev peab
üks kord aastas olema!
Muidu võivad rooste minna,
jääda ilma kõlata
ei siis enam tantsu lööda,
ega laulul rõkata.
“Õige mõte!” sumisesid
ingliskeel ja saksa keel,
prantsus-, rootsi-, vene-, hiina-,
ungari- ja mustlaskeel.
“Emakeel on kullahinnas”,
olid nõus kõik ilma keeled:
lapse-, looma-, linnu-, kala-,
karjapoisi mättakeeled.
Eite, pehmet õrnahella
taati, tarka tallutajat
oma kodu punutanud
õigel meelel ajetanud
pikka aega, kaua aega
aeg on tähed jätnud taeva.
Väike tätar meie kätte
jäägu hoida, elul kanda,
oma meele, oma keele
koduõue aeda anda.
47
