Täna Tõnu ütles nõnda:
“Mul on kodus lohe!
Kui ma tahan, siis võin minna
Lohemaale kohe.
Seal on õudselt tuld ja välku,
vanu jahilosse.
Seal on näha nähtamatuid
Lohe tule tosse!
Lohemaal ei peagi üldse
päeval magama.
Ja kui toidu ära sööd
siis saad pragada!
kui ma tahan koju minna,
ütlen ainult: “Lohe,
nüüd vii viie minutiga
koju mind ja kohe!”
Siis ta lendab mööda ilma
ja teeb hirmsat kära.
Kõikjale teeb lohejälgi
mis ei lähe ära.”
“Aga kui sa koju jõuad,
mida ema ütleb?”
“Oh, ei tema ütle miskit,
tema ainult mõtleb,
kuidas jäljed ära võtta,
et ei oleks näha
plastiliinist lohetosse
mööblil terve nädal ...”
9
