Väike Maarja kukkus uppi
keset päeva talu rukki,
kiitles: “15. august, näe
ongi ainult minu päev!
Ainult täna tohin ma
rukki uppi kukkuda!”
Kõndis, kõndis suvi
mööda pikka rada
juuni, juuli, august
jäidki temast maha.
Suvel polnud tahtmist
järgi oodata
oma suvekuusid
kaasa hõigata.
Vahvam oli hoopis
sügiskuuga vesta,
suve mälestused
talle pihku pista.
“Keri kuldseid aegu,
kus sa olnud pole,
sealt just tulen praegu,
kuid ka sul on tore!”
Ja september kerib
lehtedeLE kulda,
et võiks inimesed
suve veelgi tunda ...
Käes august, auguline kuu,
sest täheaugud taevas ju.
Sumedatel õhtutel
justkui muinasjuttudel!
Lõkkeaugus saab veel lõket
pragistada rõõmsalt,
aukudega tondijutte
leida igast põõsast.
24
