Nätsupaberi rännak - page 7

27
Ainus, mis kuidagi üle ei tahtnud minna oli inimeste prügitamiskomme. Tundus,
et see hoopis süvenes. Ilusate kõrgete ja käharate kuuskedega ääristatud
metsaserv, mille esisel kõrgetes kõrtes nätsupaber ja rebane nüüd kükitasid,
lainetas prügist. Vana katkine diivan ja hunnik klaasikilde istusid vaikides
nende ees ning unistasid prügimäele sõitmisest.
„Muideks, pole sugugi lihtne joosta valutava käpaga,” lausus reinuvader lõpuks
tõsiselt ning nätsupaber oli temaga ühel nõul.
„Tead, ma muretsen just laste pärast!” alustas rebane mõne hetke pärast taas
kõnelemist.
„Sa mõtled oma väikeste rebasepojude pärast?” uuris nätsupaber.
„No eks nende pärast ka, aga rohkem ikka inimeste eneste laste pärast,” selgitas
kauni karvakasuka ja valge sabaotsaga loomake.
„Või inimeste laste pärast?!” kordas hämmeldunud nätsupaber.
1,2,3,4,5,6 8,9,10,11,12
Powered by FlippingBook