R
ebase unistus
vahvast mööbliparandajast
ja puhtast samblavaibast
Ssshh viuh, puhus aga tuulepoiste väikevend paberikese nüüd lendu ja kandis ta
üle heinamaa serva, üle kitsa pajupõõsastesse kasvanud kraavi ning kruusase
autotee. Seal liugles nätsupaber jälle maapinnale.
„Ah või nätsupaber! Nagu meil neid siin veel vähe oleks!” kärkis ilusa punase
karvakasuka ja valge sabaotsaga rebane saabujat märgates endamisi.
Väike rändur teretas rebast viisakalt.
„Aga mida teil siis vähe on, kui küsida tohib?” uuris ta seejärel arglikult.
„Kui veel veidi vanaks jäänud mööblit või aknaraame tuuakse, siis võiks öelda,
et ruumi. Ruumi jääb kaunis väheks!” kõlas torssis rebase vastus.
„Pealegi vajame varsti metsa ka oma apteeki – näe, kriimustasin jälle oma
käppa! Vaatasin küll hoolega jalge ette, aga ikka leidis mu jalake heina sisse
peitunud mööblitükid üles. Puhtal pehmel samblavaibal poleks sellist asja
kunagi juhtunud,” rääkis rebane ja uuris hoolega oma marraskil käppa.
„Natukene valus oli ka, aga küll üle läheb,” oli ta kindel.
26
