21
Seda kuuldes õõtsutaski imeilus lilleprintsess end hoogsamalt. Ta nägi välja
habras nagu baleriin, kui kikivarvul siia-sinna õõtsus ja end kergelt painutas.
Tema kirjudest õitest kleidis oli toone heleroosast tumelillani. Iga väiksemgi
värvitoon paistis lilleprintsessi kleidimustrist kohe silma ning lummas eemalt
jälgivat nätsupaberit sedavõrd, et see sõnatuna end kaunist seahernest jälgima
unustas.
Pisikestest õitest kokku põimitud kleidis ja lehvikusarnases erkrohelises lehe
mantlis lilleprintsess tantsis aga edasi. Ta teadis, et kõrged kuused, pehme
samblavaip ja kavalad tuulepoisid jälgivad teda. Ta teadis, et jälgijaid on veel
enamgi, sest metsas olid ju kõigel silmad ja kõrvad. Mitte ükski krõps ega ka
kõige vaiksem sosin ei jäänud siin märkamata. Seaherne-printsess ei lasknud
sel kõigel end aga häirida – nõtkelt ja graatsiliselt tantsis ta ühes tillukese
tuuleiiliga kevadist tantsu.
Kui väike nätsupaber kaunitari mõnda aega jälginud oli, märkas ta viimaks,
et miski segas tema vaatevälja. Nüüd taipas ta, et oli imeilusa seaherne tantsu
piilunud läbi väikese ava.
„Mis kummaline asi see veel on?” küsis ta imestusega iseeneselt.
See, mis tema ees konutas ja vaatamist segas, oli tumeroheline plastmassist
bensiinikanister.
„Bensiinikanister metsas!?” lausus ta segajat ära tundes.
„Pole see sugugi mu enda valik!” teatas tumeroheline bensiinikanister see
peale pahuralt.
Paistis nagu oleks ta konutanud siin juba mõnda aega, sest rohukõrred olid
tema ümber pehme salli kudunud. Hooli
mata sellest ei rõõmustanud bensiini
kanistrit metsa all kükitamine
mitte sugugi, sest bensiini
kanistril olid teadagi
täiesti teistsugu
sed huvid.