15
Kui taimekesed suure
maks saavad, siis viib ta
need maale ning istutab
topsidest otse peenrasse. Minu
õekesed jäävad aga ootama uut
kevadist istutamisaega või jõua
vad peale väikest pesu pakendi
konteinerisse. Vaat’ milline vahva
inimene!” jutustas kriimuline kirsi
jogurti topsik lõbusalt.
„Sul on õigus. Paistab, et su õekestel vedas
tõesti,” nõustus siis väike nätsupaber.
„Ja muide, see pole sugugi kõik. Nägin tema majapidamises veel teisigi oma
tuttavaid – saia- ja leivakilekotte, mis olid lõigatud pikaks lindiks ja rõdu
vaibaks kootud ning piimapakki, kellest oli tehtud vahva linnusöögimaja. Kui
oled nutikas ja osav, siis võid ka kõige lihtsamatest asjadest valmistada lausa
meistriteoseid!” kõneles jogurtitops suure õhinaga.
Midagi sellist polnud nätsupaber varem kuulnud – kilekottidest kootud rõdu
vaibake või piimapakist linnumaja! Ta pidi tunnistama, et jogurtitopsil oli
õigus – inimene, kellest uus sõber oli talle kõnelenud, tundus olevat kangesti
eriline – tõeline loodusesõber ning igati nupukas ka veel. Kui ta vaid oma sõprugi
kilekottidele ja pakenditele uut elu andma meelitaks - oleks see vast tore.
Omast käest teadis nätsupaber, et ühe pakendikese jaoks pole midagi toredamat,
kui jälle uueks saada ning inimeste rõõmsaid pilke enesel tabada. Paistis, et
jogurtitopsi näinud inimene teadis täpselt kuidas tühje ja enamikele kasutuks
muutunud pakendeid rõõmustada. Tema jaoks polnud nad praht, vaid vahva
materjal, millest võis valmistada midagi uut, huvitavat, põnevat, toredat,
naljakat või kasulikku.
On see vast rõõm, et maamunal leidub selliseid inimesi, mõtisklesid nüüd kaks
sõpra.
