14
T
opsikute teine noorus
Kuid tuulehoog keerutas paberikest
vaid hetke ning lasi tal siis jälle murule
maanduda. Tema ümber olid suured
kivist karpide moodi majad, millel oli väga
palju aknaid. Osadest akendest paistis valgus,
kuid osad olid pimedad ja tundus, et nende taga valitses vaikus.
„Kui on nii palju maju ja aknaid, siis peab siin elama väga palju inimesi,”
mõtiskles nätsupaber valjult.
„Sul on õigus!” vastas talle korraga keegi.
Nüüd märkas paberikene oma selja taga marjapiltidega topsikut, mis vedeles
maas.
„Olen jogurtitops. Ma pole vabatahtlikult siin, mind visati siia,” tutvustas end
võõras, kes alles hiljuti oli kirsijogurtit kaaneni täis olnud, kuid nüüd õuel
maas kössitas.
„Minuga oli sama lugu – pudenesin nätsusööja sõrmede vahelt maha, tema
ise läks aga edasi,” rääkis paberike nukralt.
„Siin juhtub vahel samamoodi,” kinnitas kriimuline jogurtitops.
„Ometi on aga neidki, kel on rohkem õnne. Näiteks minu õed, täpselt sama
sugused topsikud nagu mina, sattusid hoopis ühe väga osava inimese koju.
Tõsilugu, märkasin neid ühel päeval, kui tormituul mind maast kõrgele-kõrgele
lennutas. Nad seisid aknalaual reas ning neis kasvasid kurgitaimed,” jätkas
nätsupaberi uus seltsiline juttu.
„Või kurgitaimed?” imestas nüüd paberikene.
„Just-just! Ja mitte ainult – seal oli veel teisigi taimekesi. Inimene oli kogunud
minu õekesed kokku, täitnud nad mullaga ning pistnud seemnekesed neisse
kasvama. Ta ei hakanud savipotte ostma, vaid võttis hoopis jogurtitopsid.
